Roigasaed - kuidas ehitada?

Tööriistad. Saag, kirves, nuga, raudkang, liimeister, tõrvamisvahendid.
Alustamine. Kui materjal on ette valmistatud, siis alusta aia ehitamist krundi nurkadest püstlattide ja viltuste roigaste piiri mööda rajamisega, nii saad aia ladumisel kätt harjutada paremale ja pahemale suunduva piirdega. Krundi nurka tuleb paigaldada kolm püstlatti Võib teha ka kahe latiga.

Püstlattide paigaldus. Püstlattide vaheks tuleks jätta 0,8m – 1,2 m. Püstlattide kõrgus peaks olema ca 2m. Nende maasse minevad ca 0,3– 0,5 meetri pikkused otsad tuleks kindlasti koorida ja siis võib need tõrvata, põletada või immutada kaitsevahendiga. Kõige enamlevinud klassikaline väljakujunenud aia kõrgus on ca 1,2m. Püstlatid võivad, aga ei pruugi, olla jämedad. Võib kasutada ka väikese diameetriga latte (ladva läbimõõt 1-3cm).

Roigasaia üldmulje jääb ilus, kui püstlatid ulatuvad aia massiivist välja, st ulatuvad kõrgemale kui kaldu laotud põiklatid ehk roikad ehk hirred. Püstlatid lüüakse maasse paarikaupa, nende vahele peab jääma ruumi roigaste jaoks (ca 10cm). Alguses peaksid püstlattide otsad teineteisest veidi eemale vaatama, sest hilisem vitstega sidumine painutab neid nagunii koomale. Kui püstlattide ülemised otsad lähevad risti, ei saa hiljem enam roikaid panna ega vitsu siduda. Püstlatipaar ühendatakse maast kümnekonna sentimeetri kõrguselt vitsaga. Kuusevits seotakse lõhestatud küljega vastu latti (allpool tood täpsemalt sidususe tegemise juhis) ja sellele toetatakse esimene aiaroigas, seejärel tehakse järgmine vitssidus ning toetatakse sellele järgmine roigas. Iga püstlati paari vahele seotakse kolm vitsa ja need seotakse enam-vähem samale kõrgusele. Teisele ja kolmandale teibapaarile võib vitsad paika siduda niipea, kui nende alla tulevad roikad on paigas.

Roigaste paigaldus. Püstlatipaari vahele seotud vitsale toetatakse ülestikku üks või kaks roigast. Roikad laotakse ladva ja tüve osa vaheldumisi. Nii jääb aiast ühtlasem mulje. Aia tugavamaks muutmiseks võib püstlatipaari või roigaste vahele veel siduda tugilati.

Põiklatte ehk roikaid ei pea ära koorima. Võib liimeistri, noa või kirvega ühe kooreriba eemaldada, siis saab roigas paremini kuivama hakata ja väheneb üraski risk. Jämedamaid põiklatte võib poolitada ehk kiilu ja kirvega lõhki ajada. Jätab arhailisema mulje ning aitab materjali kokku hoida.

Sidused

Kuusevitsu ei väänata, need lõhestatakse pooleks. Selleks kiilutakse kirves või nuga oksa alumisest otsast alates aeglaselt edasi, samal ajal oksapooli ettevaatlikult laiali vedades. Lõhestatud vitsu saab painduvamaks muuta vees leotades või tulel kuumutades. Vitsa ladvaosa keeratakse ühe püstposti ümber ning siis punutakse ümber kahe lati tihe "kaheksa". Kuusevitsa puhul jääb vitsa lõhestatud pool vastu posti. Valmisseotud vits koputatakse kirvesilmaga tihedaks ja üleliigne vitsaots lõigatakse maha. Seotud vitsale toetatakse horisontaallatid, püstandaia puhul üks või kaks kaldlatti.

Kaseokstest sidumisvitsad "väänati ära", et nad paremini painduks. Vitste väänamine nõuab omajagu aega ja kätejõudu, töökindad on hädavajalikud. Vitsa väänamiseks võetakse selle ladvaotsast kinni ja väänatakse kahe käega nii keerdu kui saab, ilma et vits pooleks läheks. Niimoodi "töötatakse läbi" kogu vits. Vitsa jämedamas otsas ei pruugi käte jõust piisata, siis võib hoida vitsa otsa talla all ja keerata kahe käega ühes suunas.

Väravad

Peamine on, et kannapuu saab väravat kandvaks ehk kinnituvaks postiks ja ninapuu koht on värava lahtikäiva osa pool. Värava tegemiseks valitakse ümmargused ca 5 sentimeetrise läbimõõduga kuuselattidest kaikad. Jalgvärava meetripikkusi koorevabu latte toetatakse õue poolt ühe püstise latiga. Konstruktsiooni toetav ristipuu meisterdatakse väravale tänava poole kui iluasi. See kinnitati varem vastupidavamate tappidega, kuid jõukam renditalupoeg võttis appi juba kallimad vahendid – sepistatud naelad.